Enne, kui Christoph Kolumbus avastas, et maa ei olegi lapik, peeti El Hierrot nullmeridiaani asukohaks ja arvati, et El Hierrost lääne poole minnes saab maailm otsa. Oldi kindlad, et kui saarest edasi lääne poole purjetada, tulevad vastu ainult hirmsad mereelukad ja lõpuks kukutakse üle maailma serva alla. Tuleb välja, et nii see siiski pole ja El Hierro on lihtsalt Kanaari saarte kõige läänepoolseim saar. Saar on suuruselt küll väga pisike ja ka inimesi elab seal ainult 10 000, kuid see-eest on ta väga tugeva loomuga, peites endas palju avastamisväärset. El Hierro on tulvil loodusimesid – rikkalikud metsad, kõrged merekaljud ja mitmekülgne taimestik on muutnud selle UNESCO maailmabiosfääriala staatuse vääriliseks. Samuti on saarel täielikult isemajandav energiatootmine, kasutatakse päikese-, tuule- ja vee-energiat.
Saare üheks plussiks on vähene turistide hulk. Kuna saar on küllaltki pisike ja tundub kauguse tõttu kättesaamatu, siis palju turiste sinna ei satu. Saare veealuse vulkaanilise tegevuse pärast on ta põhiliseks sihtkohaks sukeldujatele. Viimane vulkaanipurse oli aastal 2011, kui tardunud laavakiht isegi veepinnale jõudis. Tookordne purse kahjustas sel hetkel küll vee-elustikku, kuid nüüdseks on see ilusasti taastunud ning pakub kodu paljudele haruldastele ja ohustatud loomaliikidele (näiteks vasarhai, vaalhai ja merikilpkonnad).
Saare maastikul leidub ka erinevaid reptiile, gekosid ja sisalikke. Kõige huvitavamateks tegelasteks on El Hierro hiidsisalikud, kes kasvavad kuni meetri pikkuseks ja elutsevad peamiselt mägedes. Kuna neid sisalikke on looduses väga vähe alles jäänud, siis üritatakse neid saarele taasasustada. Inimestele nad ohtlikud ei ole, seega pole põhjust neid karta.
Kui soovite nautida rannapuhkust, siis paremad rannad on El Verodal ning Cala de Tacoron. El Verodal on eriline just oma looduse ning punase vulkaanilise liiva tõttu. Ujumine seal hoovuste tõttu eriti soovitatav ei ole, kuid looklev rannajoon ja ilusad vaated on sinnaminekut väärt. Cala de Tacoron on aga ujumiseks lihtsalt suurepärane. Seda kohta peetakse suisa piirkonna kõige rahulikumaks Atlandi ookeani osaks (Mar de las Calmas), mida iseloomustavad erinevat värvi liivad ja kõrged mäenõlvad. Samuti on seal looduslikke basseine ja kohalik rannabaar pakub mõnusat kehakinnitust.
Kui rand ja sukeldumine aga huvi ei paku, siis köidab ehk matkamine? Nagu La Gomera ja La Palma saared, on ka El Hierro meelispaik neile matkajatele, kes tulevad siia looduse mitmekesisust nautima. Kuigi saare kliima on üldjoontes kuiv, toob Golfi hoovus kõrgematesse kohtadesse ka hulgaliselt niiskust, mis taimestiku vohama paneb. Kõrguste muutudes muutub ka taimestik – seega võib ühes kohas näha kaktuseid ja agaave, teises aga loorberimetsi ja kõrgeid mände. Saare kõrgeim tipp (Pico del Malpaso) on 1500 m kõrgune ja sinna jaksavad matkata kõik soovijad, sest see ei vaja erilist füüsilist ettevalmistust. Räägitakse isegi, et El Hierrol on Hispaania kõige ilusamad matkarajad, seega on, mida vaadata.
KUIDAS EL HIERROLE SAAB?
Kõige kiiremini jõuab El Hierrole lennukiga. Saarele saab lennata Tenerifelt või Gran Canarialt ning lend kestab alla tunni. Keskkonnasõbralikumatele aga soovitame rahulikku meresõitu, sest El Hierrole pääseb ka laevaga. Laevafirma Naviera Armas sõidab Tenerifelt Los Cristianose sadamast El Hierrole kord päevas. Laev on väga mugav ja aknast välja vaadates võib näha ka vaalu või delfiine.
